Neljapäev. Kell on üheksa kanti õhtul. HaleBopp harjutab täie hooga. Need häälerühmad, kes parasjagu ei laula, loevad ühe silmaga uut Nädalat, kus on Laululahingust pikk artikkel. Tantsuõpetaja Jaanus teeb koridoris ängides ja Rahvaülikooli kursuslaste fotonäitust uurides aega parajaks kuni koor lihvib laulu vokaali. Mõned koorilauljad hiilivad poole laulu pealt salaja koridori automaadist kohvi nillima.

Ega see artisti kaksikelu pole lihtne: hommikul korraliku inimese kombel kella 8ks tööle minna ja õhtul kella 19ks või 20ks proovi loivata ja seal laulu veeretada ja sussi lohistada kuni kell saab niipalju, et linnas hakkab kehtima üleüldine öörahu (ehk siis 23.00). Proovid võtavad rihmaks küll, aga lõpuks voodis maandudes pole ikkagi und, sest peas heliseb lauluviis, et uskuma endasse ikka peab.

Reedel, ehk siis täna, on viimane proov. Sisetunne on suurepärane. Koor lausa kaifib seda lugu, mis me eelmisel laupäeval loosiga saime. Peaks vist Kivisaarele lilli saatma tänuks et ta meile nii sobiva loo tõmbas. Laul on peas, sõnad selged, tants ka juba täitsa sujub. Mis nii viga. Homme läheme lahingusse tormijooksuga;)