Päeval, mil maailm on juba muutunud

Võtsime siis täna, unetud nagu me oleme, Rahvaülikoolis torti ja veini ja viinamarju ja mahla ligi ja vaatasime ühiselt eilse saate üle. Laura oli seda juba 5 korda vaadanud ja iga kord peale vaatamist uue tordi ostnud. Küllap sellest Lauril see kiluvõileiva-isu tekkis.
Rahulikult vaadata ei saanud. Vahepeal pidi rahvas huilgama ja plaksutama ja kaasa elama ja tõdema näiteks, et Kalevi koori merelained on umbe hea idee, aga proževalguses nemad kahvatuks jäivad. Ega me ise ka kohapeal korralikult kõiki neid kelmikaid päästerõngaid ja lestjalgu näinud, mida jällegi telepurgis eksponeeriti! Pärnakad meie teisel käel mõjusid armsalt, nende poliismänn aga tekitas kindla turvatunde, et Chicagos kord majja saab.
Ennast oli imelik vaadata, aga atraktiivseimad-sarmikamad nägid välja ikkagi need neiud, kes ohtramalt krohvi ja sädelust peale valanud, tagasihoidlikkus pole telekaamerate ees arvestatav voorus. Targad mehed võtsid parema väljanägemise nimel samuti puudrit külge!
Saate staar, nii kohapeal kogetuna kui telepurgist vaadates - kahtluseta Anne Veski! Arutasime isekeskis enne igasugu variante, kes üllatuskülaliseks võiks tulla. Minu enda sisemised rehkendused andsid tulemuseks ainult Anne, lapsepõlve iidoli, ja seal ta nüüd elusuuruses
tuligi ja laulis nii, et silma võttis märjaks ja hinge kinni!
Kui veel stuudio- ja saatekogemuse erinevustest rääkida, siis Pärnu kammerkoor kõlas stuudios veenvamalt ja paremini kui telekast välja paistis. Ja et žürii hindas kuuldut-nähtut kohapeal, võib nende otsustigati kiita. Telepurgis jättis HBS parema mulje (mitte et me muidu kehvad oleks ;) ) Pikal lahingupäeval telemajas olime omad pokkerimängijate ilmed ja surnud punktid üle elanud ja lavale saime parimas emotsionaalses vormis. Stuudios laulmine ja teistele kaasaelamine olid juba suure eeltöö magus preemia. Ja kui päris aus olla, siis meie salarelvaks peaks ma pigem sarmikat tantsuõpetajat Jaanust (oih, mis tema inkognitost nüüd järgi jääb?!), kelle nimele võib julgelt kirjutada poole meie koori telegeensusest (loe: vaadatavusest).
Tore oli seegi, et ära näidati kõik armsaks saanud näod rivaalkoorides. Siinkohal tervitab Marju Elmarit ja Kadri ning Anne Helit ja Riksi ja Vanniboad Pärnust ja Kadri tervitab Aini Kalevi kammerkoorist ja üldse - sõbrad, teiega oli hea!