We did it!!!

Küllap teised kirjutavad ka siia blogisse, kuidas meil Põltsamaal X Kammerkooride festivalil läks, aga ma tahaksin kõige esimesena ära märkida, et me saime B-kategoorias II koha ja Grand Prix voorus, kõige viimasena üles astudes ROKKISIME SAJAGA! Ja ega me üritanudki ülekaalukalt kõiki võitnud TÜ kammerile kandadele astuda, vaid peamiselt võitsime me iseendid! Sest vaadake, eesti kammerkooride repertuaari aus ja hiilguses, oli laulnud meie koorist varem... umbes 2-3 inimest ja kaks neist olid selle repsi eest ära HaleBoppi põgenenud. Selleks, et ülimalt kõrgetasemeliste Eesti kammerkooride seas midagigi ära teha, peab häälitsema tiba teist moodi, kui HBS harjunud on. Sest laulurõõmust ja tantsutahtest, mida hr Leinatamm Kreisiraadiost nii hästi tunneb - nendest üksi ei piisa. Eks mõnikord juhtub kammerkooride konkursil mõnes jaos olema isegi kinnise suuga laulupidu, kuid enamjaolt on nähtud filigraanset vaeva neljast lauljast koosneva häälerühma ühtlase tooni ja peenimate dünaamikanüansside lihvimisega. Nii meiegi, selle vahega, et enne lavale minekut tuli mõned lauljad publikusse fännideks jätta, sest 32 oli viimne taks.
Kuid lõppeks olgem ausad - kõiges on "süüdi" Lauri! Ei ta hoolinud meie pikkadest nägudest ("no mis reps seeeeeee küll on? kas ma sellise repsiga maadlemiseks siia koori tulin?") ega arusaamatutest pilkudest ("misasssja ta nüüd tahab must? mismoodi ma tema arust siukse hääle endast kätte peaks saama? ma ju pingutan silm, punnis peas, aga ikka sama jama?! mis mõttes "laula kuklasse ja otsaette korraga"? kuule kuidas ma saan vaadata korraga sind ja nooti?" jne) ega tüdimusest ("mulle aitab, mina seda jama, millest ma tuhkagi aru ei saa, enam ei laula! kuhu jääb fiiling? me ei hakkagi seda selgemaks saama..."). Lauri lihtsalt usub meisse. Ja meie temasse. Puhas usuküsimus!
Me võtame kogu loo jälle uuesti. Otsast peale või kusagilt keskpaigast või viimasest taktist ja vahepeal viskab Lauri end kasvõi kõhuli maha, et oleks selgelt näha, kui viimase peab endast välja andma. Ja ühtäkki on laulmine jälle PUHAS RÕÕM isegi siis, kui tegu on surmatantsuga. Fiiling on tagasi, eluvaim möllab sees ja korraga me TAHAME ja SUUDAME keskenduda hoolimata värisevast põlvest :)